"keelekultuuriga" - 1 õppematerjal

Elulugu Betti Alverist

XI 1989), eesti kirjanik, Eesti NSV rahvakirjanik (1981). Õppis 1924 - 27 Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat. Alustas romaaniga "Tuulearmuke" (1927), sellele järgnesid jutustus "Invaliidid" (1930) ja proosapoeem "Viletsuse komöödia" (1935). Tõusis 1930. aastail filosoofilise kallakuga mõtteselge ja vormikindla lüürikaga üheks kaasaja hoomatavaimaks luuletajaks (kogu "Tolm ja tuli" 1936). 1960. a-il saavutas Alveri mõtterikas sisendusjõuline ning kõrge vormi- ja keelekultuuriga luule eesti lüürikas silmapaistva koha. Kesksena läbib tema luulet inimelu põhiväärtuste poetiseerimine ning trotslik-uhke vastuhakk kõigele tühisele ja madalale. Alver on avaldanud ka poeemikogumiku "Mõrane peegel" (1962), lüürikavalimikud "Tähetund" (1966), "Eluhelbed" (1971) ja "Tuju" (1976) ning koondkogu "Lendav linn" (1979, ENSV riiklik preemia 1980). Tulemusrikkalt on ta tõlkinud Pushkini luulet, suursaavutus on "Jevgeni Onegini" tõlge (1964).