Minu armsad luud
aga hall, justkui surnud.
Filmi arenedes näeme tegevuspaiku kahes paralleelmaailmas. Kui tüdruk püüab
jõuda veel elusana kokku lepitud kohtamisele, vajub ta justkui sohu, sest tal pole
tagasiteed elavate maailma. Kui meeleheites isa pillub puruks koos tütrega
meisterdatud suveniirpudeleid, puhkeb torm ka Susie maailmas. Isaga on tüdrukul
eriline side ta annab isale teispoolsusest teada, kes on tema tapja. Isaga
samaaegselt hoiab ta peos mõrtsuka aias kavasvat roosiõit.
Kui isa ilmutab tütre viimased fotod, vaatab neid ka Susie, kuid tema maailmas on
need värvitud.
Tüdruku hing ei suuda lahkuda maailmast, mis on tema jaoks tühi ja elutu, ka oma
peret näeb ta jutkui läbi uduloori ta kuulub juba mujale. Ka enne surma juhtunut
näidatakse justkui läbi õrna uduloori.
Et lahkuda elavate maailmast, peab tüdruk seisma silmitsi juhtunuga et sellest lahti
lasta. Väga meisterlik ja mõjus on võtteplaan, kus surnud tüdruk vaatab maniaki