Arutlus (,,Inimese Teekond") Karl Ristikivi sai tuntuks kui romaanikirjanikuna,kuid Eesti kirjanduses tuntakse teda ka kui luuletajat.Karl Ristikivi on andnud välja ainult ühe luulekogu ,mis kannab nime ,,Inimese Teekond",oma luulekogus on autor avaladanud luuletusi,mille sisuks on suhted ajaga,Jumalaga, ja kodumaaga. Karl Ristikivi oli üks Eesti kirjanikest ,kes oli paguluses Rootsis ja oma kirjutatud luuletuses ,,Kojuigatsus-kauguseigatsus"kirjeldas kuivõrd suur võib olla inimeste nastolgia oma kodumaa vastu,kes olid sunnitud pagendama ennast võõrriik ja elama seal.Oma teises luuletuses mida tuntakse kui ,,Ei,meie ei tule kunagi tagasi siia randa" nime järgi, omab sisu sellest kui noor oli kunagi Eesti riik ja et,kuidas see muutus peale võimu muutust-vanaks ja halliks,kuid selle luuletuse lõpus toonis autor ,sellest et lootus jääb püsima alati ja et Eesti rannik muutub taas kunagi värviliseks ja kauniks.
Postuumselt avaldati lühiproosa kogu "Klaassilmadega Kristus" (1980), ning kogu "Viimne vabadus" (1996), mis koondab esseid ja artikleid kirjandusest, geograafiast ning poliitikast. Luulekogu: "Inimese teekond" (1972) 3 3. Luulekogu ,,Inimese teekond" ,,Kojuigatsus kauguseigatsus" ,,Mis on mõisa metsa taga" ,,Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa." ,,Meie juured ei ole lapsepõlves" ,,Ka sisaliku tee kivil jätab jälje" Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles. See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääb. Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud, jääb igavesti ootama. Isegi ütlemata jäänud sõnad
annaabi.ee 
