Muusika 20. saj. I poolel ehk “uus muusika” või “kaasaegne muusika”
kaubalisus (Bürger). Nende kahega võrreldes võttis avangardism juba 19. sajandi lõpus
aegamööda selge positsiooni, milles sisaldusid samas esteetiliselt ja stiililiselt
vastandlikud elemendid. Algne avangardism oli seotud n-ö uue saksa kooliga, millesse
kuulusid eelkõige Wagner ja Liszt ning mis põhines programmilisel ja retoorilisel
modernistliku "tulevikumuusika" ideel. Järgnevalt vastandub Arnold Schönbergi ring
jõuliselt muusika kaubanduslikkusele: Schönbergi loodud "Muusika eraettekannete
ühingu kontserdid (Verein für musikalische Privataufführungen) esindavad oma sooviga
kaitsta muusika helikeelt taandarengu eest tolle aja kõige jõulisemat avangardismi.
Avangardismile on omane ka hukutav, kodanlusevastane protest, mis on seotud eelkõige
dadaismi ja sürrealismiga, mida muusikas väljendas Satie ja arendas pärast II
maailmasõda radikaalselt edasi John Cage.