Oskar Luts
pähe ning on täiesti minekuvalmis. Talvisest ilmast hoolitamata ei kanna Kippel ühtki üliriiet,
ainult pintsaku käistest välja vahivad. Selle eest kulub noorpaaril kaua aega, enne kui ta enese
jälle heinakuhja sarnaseks on köhminud.
Teel käib Lesta apteegis, küsib enese veel paariks tunniks vabaks ja siis liigub veider seltskond
otseteed Lutsu korteri poole. Kõigi ees läheb Kippel Engelsvärgi kaubakastiga, aeg-ajalt
lumekuule kontsade alt kraapides, siis Toots ja Teele uue ülikonna pärast riieldes, ning viimasena
arglik Lesta enese ette naeratades.
Vahetunni ajal oli klassituba kihinat-kahinat täis nagu sipelgapesa. Kõigil oli hirmus rutt ja kiire,
kõik jooksid, kilatesid, nagu oleksid kartnud kuhugi hiljaks jääda.
Arno hoidus kartlikult seina lähedale. Ta oli veel võõras, ja see kirju liikuv pani ta pea ringi
käima. Ainus tuttav, keda ta silmas, oli Raja Teele
annaabi.ee 
