11111111: Ilus ta ei ole: härmatisega. mäeküljeke, mõni vabatmaja, Siis on ta nii ilus, mõni saunake. ilus lõpmata: tõusvad tema üle 333333: Ja rohuaias, nõnda leherohkel, kus öösist hämarat tähed särama. on praegu veel, Siin tuhandela kastetilgad murul, kui diamandid säral 333333: Talveööne hämar hiilgavad. miljon tähega siis sa oled ilus, Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa! minu isamaa. Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! 222222: Oh nõnda oled sa, minu isamaa:
vargusega rüvetada. Seepeale tegi südametunnistus vaherahu ja kummaliselt järjekindlusetud mereröövlid jäid rahulikult magama. 14.P-EATÜKK Hommikul ärgates imestas Tom, kus ta oli. Ta tõusis istuli, hõõrus silmi ja vaatas ümberringi; siis alles taipas. Oli jahe hall köidik ja metsa sügav kõikevaldav vaikus hingas mugavat rahu. Ükski leht ei liikunud, ükski hääl ei seganud suure looduse mõtiskelu. Lehtedel ja rohul pärlendasid kastetilgad. Tuleaset kattis valge tuha-kiht ja peen sinine suitsuriba tõusis otse õhku. Joe ja Huck magasfd veel. Nüüd hüüdis eemal metsas üks lind; teine vastas; siis hakkas rähn toksima. Vähehaaval helenes jahe hommikuhallus ja niisama vähehaaval rohkene- 92 sid hääled ning ärkas elu. Loodus raputas une maha, pustas tööd ja avas mõtisklevale poisile oma imed. Roheline ussike ronis üle kastese lehe, tõstis aeg-ajalt kaks kolmandikku oma
annaabi.ee 
