M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
»
Siis laskis kuningas mu lahti ja hakkas vanduma seda linna ja kõiki linnainimesi. Aga
hertsog ütles:
«Parem sõimake tublisti iseennast, sest teie olete seda kõige enam väärt. Algusest
peale ei teinud te midagi mõistlikku -- välja arvatud see külmavereline ja häbematu
jutt kujuteldud sinisest noolest. See oli hiilgav, see oli otse suurepärane, ja see
päästis meid. Kui seda poleks olnud, nad oleksid meid istuma pannud, kuni inglaste
pakid oleksid saabunud -- ja siis: karistusvangla! See vemp aga viis nad surnuaeda ja
kuld tegi meile veel suurema heateo, sest kui need ärritatud tolad poleks pead
kaotanud ega tormama hakanud, et midagi näha saada, siis oleks meil täna öösi
kaelused kaelas olnud -- ja neid oleksime kauemini kandnud kui meile oleks meeldinud.
»
Nad olid natuke «ega vait ja mõtlesid; siis ütles kuningas nagu hajameelselt:
«Mh! Ja me arvasime, et neegrid selle varastasid.»
See ajas mul kananaha ihule.