Karistamine – vajalik kasvatusmeetod või vägivald?
niikuinii kõik ära võtnud.
Tegelikkuses tahavad vanemad, et lapsed käituksid samamoodi nagu nad ise või veelgi
paremini mina võin eksida, aga mu laps peab olema ideaalne. Arvatavasti ongi laste
füüsiline karistamine osalt tingitud hirmust, et lapsed ei ole täiuslikud ja kui neid ei
"õpetata" füüsilise karistusega, siis võivad nad muutuda varasteks, vandaalideks, pättideks
või koguni narkomaanideks.
Ka vaimne vägivald võib olla karistusmeetodiks. Sageli, kui õpilane on millegagi
hakkama saanud, siis selle asemel, et olukorda omavahel arutada, alandatakse õpilast terve
klassi ees. Pedagoogide mõistes on see lapse või nooruki kasvatamine, kuid tegelikult
hoopis tulemusetu tänitamine, mis ei vii mitte kuhugi.
Kokkuvõtteks arvan ma, et karistamine on küll vajalik kasvatusmeetod aga seda oma
teatud piirides. Lapsevanemad ja õpetajad peavad mõistlikult tegutsema ja kainelt
mõtlema karistusviiside ja nende tagajärgede üle