M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
suur. Tom tuli mulgust läbi ja lähenes majale; vanker sõitis mööda teed venides küla poole ja
me
seisime kõik mütsakus ukse ees. Tomil olid uued riided seljas ja teda vahiti, -- see oli Tom
Sawyerile alJtti meelepärane. Sihukeses olukorras polnud tal raske toredust teha. Ta polnud
neid
poisse, kes aralt sisse tulevad kui tallekesed; ei, ta tuli rahulikult ja tähtsalt nagu vana jäär. Kui
ta
meie ette jõudis, kergitas ta kübarat nii peenelt ja kenasti, nagu oleks kübar olnud karbikaas ja
kärbis liblikad maganud ja ta poleks tahtnud neid segada. Ta ütles:
«Härra Archibald Nichols, eks ole?»
«Ei, mu poiss,» ütles vanahärra. «Pean kahjuks ütlema, et voorimees pole teid õigesse kohta
toonud. Nicholsite talu on veel kolm miili kaugemal. Astuge sisse, astuge sisse.»
Tom vaatas korraks üle õla tagasi ja ütles:
«Liiga hilja; teda ei näe enam.»
«Jah, mu poeg,» ta on läinud, ja te peate sisse tulema ja meiega lõunat sööma. Siis paneme