Tänu kellele pole meil kodusõda
tähistamiseks pronksmees püstitatud oligi.
Ken-Marti Vaher on öelnud: aprillimäss pani meid ennast tugevdama.
Arvan, et Vaheri "meie" hõlmab eelkõige monumendi teisaldajaid,
võibolla ka üldse võõrahirmus eestlasi. See "tugevdumine" õhutas
vihkamist rahvustunnuse alusel, sundis inimesi uutele kahtlustustele,
külvas usaldamatust ja püüdis juurutada Eesti oma Patriot Act'i,
pronksiööpaketiks ristitud seadusemuudatuste kogu. Teisisõnu: rahutused
panid ühiskonnagruppe veelgi enam kapselduma ning andsid indu
nendele, kes kodanike turvalisust jutlustades tahtnuksid Eestit
politseiriigiks muuta. Aprilliööd ajasid end relvastama, sundisid
poliitikuid ja repressiivorganeid oma seljatagust kindlustama. Kuid
ühiskonnale tähendas see nõrgestamist. Ja aprillimäss pani Eesti ennast
nõrgestama.
Pronksmees kui sümbol
Tõnismäe ausammas oli eelkõige muidugi sümbol (hoolimata valitsuse
katsetest teda "hauatähiseks" pisendada). Kindlasti ei olnud sel sümbolil
annaabi.ee 
