M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Kogu tänavatäis
rahvast kuulas ja naeris. Viimaks tuli poest uhke ilmega umbes viiekümne viie aastane mees
-- ta oli lisaks kõige paremini riietatud mees linnas -- ja rahvasumm taganes kahele poole,
et teda läbi lasta. Ta ütles Boggsile kole rahulikult ja pikkamisi:
«Olen sellest tüdinud, kuid kannatan kella üheni. Kella üheni -- mitte kauem. Kui te pärast
kella üht veel kordki suu mu vastu avate, siis leian teid, ükskõik kuhu te ka kaoksite!»
Ta pöördus ümber ja läks poodi. Rahvasumm oli tublisti kainemaks jäänud, keegi ei
naernud enam. Boggs ratsutas edasi ja vandus Sherburni nii valjusti kui ta jaksas kisendada.
Ta ratsutas tänava lõpuni, tuli varsti tagasi ja peatus poeukse ees, aina vandudes. Mitu meest
kogunes ta ümber ja katsus teda vaikima panna; ta ei vaikinud. Talle öeldi, et kell saab
umbes viieteistkümne minuti pärast üks, ja et ta peab koju minema -- ja nimelt otsekohe.
Aga ei aidanud midagi