Näiteks 2007. aasta 8. detsembril kolme hukkunuga avarii põhjustanud Joosep Laiksoo sai karistuseks kõigest kolm kuud vangistust. Sisuliselt ühe kuu inimelu eest. Kas ei pane mõtlema omakohtu peale? Mind paneks küll. Kuid isegi siis, kui kohtuotsused pole alati kõige õiglasemad, olen ma kohtu, mitte omakohtu poolt. Peamine põhjus ongi see, et omakohus kipub olema veel ebaõiglasem. Kasutatakse julma vägivalda ja halvimal juhul lüüakse isegi maha. Selline tegu teeb senisest kannatajast hoopis kurjategija ning vangiminek on üsnagi tõenäoline. Näiteks viskas pereisa Valeri koos oma poja Jevgeniga 2006. aasta oktoobris ühe armeenlase Ontika pankrannikult alla, kuna too oli Jevgenile gaasi näkku lasknud ja ta paljaks varastanud. Selline omakohus viis isa ja poja aastateks vangi. Kokkuvõtteks võib öelda, et kohut peaks mõistma siiski selleks ametisse määratud kohtunik. mitte vihast ja kättemaksuihast pungil nii-öelda omakohtunik.
kauaks ka sinu maa...". „ Ta lendab mesipuu poole,“ „Ma lillesideme võtaks,“ „Kahekõne“ Juhan Liivi kirjutas isiku-ja mõtteluulet. Näiteks „Helin“ see, mida kirjanik nimetab helinaks on huvi ja lootused elult. Juba väikese poisina tundis ta rõõmu ja nautis elamist ning elu avastamist. Teda tabab aga elutraagika – noorusea lootuste purunemine hävitava haiguse tõttu. Luuletus „Rändaja“ räägib tööpuuduse all kannatajast, samas heasüdamlik ja lahke perenaine teda aitamas. Armastusluule „Üks suu,“ kus Liiv räägib oma emast on tundehellad ja igatsuslikud. Juhan Liivi luuletusi sobi lugeda ka täna. Need sobivad meie tänasesse ühiskonda: vaesus, töötus, armastus nii isamaa kui pereliikmete vastu, loodus, mida tuleks hoida ja nautida. Nendest luuletustest saab mõtlemisainet, tuge unistuste täitumiseks. Kõik ei ole sugugi nii halb.