Vihurimäe
läbi elasid. "Vihurimäe" on kahtlematult osa Inglise kirjandusklassikast.
Esimene asi, mis mulle selle suurteose juures meeldis, oli klassidevahelise võitluse ning
distantsi kujutamine käsitletud ajastul. Inimesed muutusid tänu oma seisusele üksteisele
võõraks ning see tõi endaga kaasa tohutul hulgal valu ning kannatusi. Hoolimata suurest
hulgast probleemidest, mis see kaasa tõi, ei suutnud inimesed lahti lasta oma võitlusest olla
teistest üle. Seda kanantust, mida säärane võitlus toob saab võrrelda hästi Dickensi "Suurte
lootustega", kus peategelane muutub sammuti tähtsamateile inimestele oma elus võõraks
klassilõhe tõttu.
Raamatu ausus oli teine asi, mis mulle ääretult meeldis. Seda eriti siis, kui mängu tulid
Catherine mentaalsed probleemid. Psühholoogilised haigused on väga valus teema ning see
romaan teeb kõike, et lugejale mentaalsete probleemide tõsidust selgeks teha. Lisaks sellele