Elementaarosakeste füüsika
sajandi lõpus, kui molekulid ja aatomid (st mikromaailm) füüsikute tähelepanu võitsid
(molekulide ja aatomite mõisted võtsid 19. sajandil kasutusele keemikud). 1895. aastal
avastas saksa füüsik Wilhelm Röntgen röntgenikiired, mis tekkisid kiirete elektronide
pidurdumisel elektriväljas. Aasta hiljem, so 1896. aastal, avastas prantsuse füüsik Antoine
Becquerel loodusliku radioaktiivsuse. Kiirguste avastamine (lisaks olid avastatud ka nt
katood- ja kanalkiired) viis teadlased mõttele, et aatom võib olla jagatav veelgi
väikemateks osadeks.
19. sajandi lõpus uuris inglise füüsik Joseph Thomson katoodkiiri, kasutades
katoodkiiretoru - kiirendit, mis kiirendab negatiivselt laetud osakeste kimpu elektriliselt
laetud elektroodide vahel ning tekitab positiivse elektroodi ümber fosforestseeriva
rohelise hõõguse. Katoodkiirte uurimise käigus avastas ta 1897. aastal esimese
elementaarosakese- elektroni.
Nimetus elementaarosake võeti kasutusele 1930