Selline lahendus asjale toob aga superstringiteooriasse vähemalt 10-mõõtmelise aegruumi (niisiis ei ole tegemist mitte igapäevase 4-mõõtmelise aegruumiga, milles on ainult kolm ruumimõõdet ja üks ajamõõde, vaid ühele ajamõõtmele lisandunud vähemalt üheksa ruumimõõdet). Mõtte, et Universumil võib olla rohkem kui 3 ruumimõõdet, esitasid juba viiskümmend aastat enne superstringiteooriat, st 1920ndatel, poola füüsik Theodor Kaluza ja rootsi füüsik Oskar Klein. Kaluza ja Klein olid omal ajal püüdnud luua gravitatsioonilist ja elektromagnetilist interaktsiooni ühendavat teooriat, milles oli tegemist 5-dimensionaalse aegruumiga. Kuigi see ühendamine ebaõnnestus, võeti 1980ndatel Kaluza-Kleini teoorias esinenud mõte superstringiteooria loomisel taas kasutusele. 10-mõõtmeline aegruum on vajalik superstringiteooria lihtsaima variandi korral, keerulisematel juhtudel võib aegruum olla isegi kuni 24-mõõtmeline. Kuigi see võib
üksteisel. Teisalt pole neist kasu, et kirjeldada, kuidas tohutu hulga osakeste energia kõverdab Universumit või moodustab sellise suletud oleku nagu must auk. Selleks otstarveks on vaja supergravitatsiooni, mis pole oma omaduselt midagi muud kui Einsteini kõvera aegruumi teooria mõne lisandusega. Stringiteooria ajalugu 1921. aasta Kaluza-Kleini teooria Kõikehõlmavas teoorias saab elektromagnetismi tuletada gravitatsioonist juhul kui on olemas neli ruumidimensiooni kolme asemel ja see neljas on kõverdunud pisikeseks ringiks. Kaluza ja Klein tegid selle avastuse kumbki iseseisvalt. 1970. aasta Stringiteooria sünd Kolm osakeste teoreetikut avastavad iseseisvalt, et 1968. aastal välja arendatud kaksikteooriad, mida kasutati osakeste spektri kirjeldamiseks kirjeldavad ka võnkuvate stringide kvantmehaanikat
annaabi.ee 
