W.Shakespeare "HAMLET"
Claudiuse kohkumus on ilmne, järgnev monoloog kinnitab tema süümepiinade süvenemist-
seega pole Claudiuski mingisugune paadunud mõrtsukas. Episoodis emaga ilmub taas vaim ning Hamlet ei teeskle enam hullu, vaid paiskab ema vastu kõik oma hinge
kogunenud süüdistused. IV vaatuse keskpaigast algab ettevalmistus traagiliseks finaaliks. Hamleti hullu-mängimisele lisandub tõeline hullus oma traagikas.
Meeltesegaduses Ophelia laulud saavad näidendi lüürika haripunktiks! V vaatuse kalmistustseen (Ophelia matust ette valmist. Hauakaevajad, vana kuninga narri
Yoricku mullast välja ilmuv kolp, Hamleti mõtisklused elu kaduvusest) rõhutab taas surma- teemat, millega näidend algas. Et surm niikuinii kõik tasandab, on Hamletil
veelkord põhjust kahelda, kas üldse kättemaks ette võtta. Ophelia matustel Hamlet kinnitab, et ta armastas teda nõnda nagu keegi teine poleks armastanud. Claudius
tapab Hamleti olukorras, kus tolle seatud lõks ja juhus ise lõpplahenduse määravad.