"kalmeehitisis" - 1 õppematerjal

Muinasaja matmiskombed

Neoliitikumi perioodil hakati rajama kalmistuid, mis asusid asulatest väljaspool, natuke kõgematel küngastel. Surnud asetati haudadesse, mis olid kaevatud maasse. Nad asetati külili ja kägarasendisse ja käed sätiti pea alla. Arvatakse ka, et surnu oli kinni seotud. Kuna uskumused muutusid ja surnuid hakati kartma. Vanemal pronksiajal (u.1800-1100 eKr.) matmiskommetes uusi muutusid ei olnud. Noorem pronksiaeg u. 1100-500 eKr. Toimus suur muutus, sest hakati rajama kalmeehitisis - kivikirstkalmed. Need koosnevad suurtest kividest 5-8 meetriste läbimõõduga ring ja selle keskele oli asetatud rist, kuhu sängitati surnu. Ringi, kirstu vahele ja peale kuhjati kividest küngas. Keskele maeti tavaliselt mees ja sageli asetati kõrvale naine või laps. Kivikirstkalmetega samas kohas esines ka lohukivid. Kivisse kraabiti lohukesed. Lohkude tähendust pole siiani teada. Eelrooma rauaaeg 500 eKr.- 50 pKr. Sel perioodil hakati matma tarandkalmetesse