Inimese vari
jahmus, kuulis ta ärkvelgi kauget, nõrka hüüdu. See oli nii imelik, nagu polekski see läbi ta keha. See andus edasi Maretile, ja nüüd pääses tulvama vana naise hädalduste
olnud inimese hääl. ahastav oja.
Kuuvööt paistis pärapajast sisse, ja nii kuuvalgus kui see imelik hüüd olid jätkuks Ta rääkis kogu aeg, mil nad teineteise ümbert hoides kaldarinnakule tõusid. Ses
Mareti unele. kõnes polnud kindlat mõtet, kuid see oli algusest lõpuni üksainus hädaldav küsit-lus.
Haige vastas aga ainult silpide kaupa, verekaotu-sest nõrk ning uimane.
-2-
annaabi.ee 
