Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Kartulit õpiti tundma Euroopas alles XVI sajandil ja siis kasvatati seda Ameerikamaa imetaime pigem kaunite õite kui toitvate mugulate parast. Alles uusajal omandas kartul selle koha, mis talle praegu kuulub. Meelsasti soodi kala, kui seda ainult oli. Kirik propageeris kalaroogasid ja koos kristluse levikuga kasvas Euroopas ka kalapuugi tähtsus. Kala säilitamiseks tundi vaid kahte moodust - kuivatamist ja soolamist. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti otsitud oli kala kevadise suure paastu ajal, mil lihatoidud olid keelu all. See keeld lõppes ülestõusmispühadega. Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Laanemeremaade saartel ja rannikul tarvitati toiduks ka hülgeid, kuigi nende mereloomade liha oli ebameeldiva maitsega.
aga lambaliha. Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Kartulit õpiti tundma Euroopas alles XVI sajandil ja siis kasvatati seda Ameerikamaa imetaime pigem kaunite õite kui toitvate mugulate parast. Alles uusajal omandas kartul selle koha, mis talle praegu kuulub. Meelsasti soodi kala, kui seda ainult oli. Kirik propageeris kalaroogasid ja koos kristluse levikuga kasvas Euroopas ka kalapuugi tähtsus. Kala säilitamiseks tundi vaid kahte moodust - kuivatamist ja soolamist. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti otsitud oli kala kevadise suure paastu ajal, mil lihatoidud olid keelu all. See keeld lõppes ülestõusmispühadega. Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Laanemeremaade saartel ja rannikul tarvitati toiduks ka hülgeid, kuigi nende mereloomade liha oli ebameeldiva maitsega (Hillar Palamets 1982)
aga lambaliha. Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Kartulit õpiti tundma Euroopas alles XVI sajandil ja siis kasvatati seda Ameerikamaa imetaime pigem kaunite õite kui toitvate mugulate parast. Alles uusajal omandas kartul selle koha, mis talle praegu kuulub. Meelsasti soodi kala, kui seda ainult oli. Kirik propageeris kalaroogasid ja koos kristluse levikuga kasvas Euroopas ka kalapuugi tähtsus. Kala säilitamiseks tundi vaid kahte moodust - kuivatamist ja soolamist. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti otsitud oli kala kevadise suure paastu ajal, mil lihatoidud olid keelu all. See keeld lõppes ülestõusmispühadega. Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Laanemeremaade saartel ja rannikul tarvitati toiduks ka hülgeid, kuigi nende mereloomade liha oli ebameeldiva maitsega.
püügivõimalusi jagatakse nii naabrite kui ka paljude teiste riikidega. "Kalapüügi võimaluste suurenemine pole ainult tublide läbirääkijate töö tulemus, oma osa on kalade elutingimuste parandamisel. Oleme investeerinud kudealadesse, jõgede puhastamisse, elupaikade laiendamisse ja rändeteede avamisse. See kõik on aidanud kaasa kalade arvukuse kasvule," ütles keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Allikas: http://www.parnupostimees.ee/2653430/kalapuugi-kvoodid-suurenevad-nii- merel-kui-piirijarvedel jaanuar 2014 Lühiülevaade kalandust käsitlevatest teemadest 3. Kalandus (lk 19-25) Kalapüük Läänemerest (lk 20) Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030: · säilitada hoolimata töönduspüügi survest kalavarude suutlikkus end looduslikult taastoota. Peamiste töönduslike kalaliikide majandamisel lähtutakse kalavarude olukorrast, kuid
annaabi.ee 
