Raamat Jonathan livingstone
arvamust, et ausa kajaka ainus lennu-siht on toit.
Natuke aega Jonathan prooviski olla nagu iga teine kajakas, kuid jonathan ei
nautinud ega tundnud rõõmu sellest ning peagi oli ta tagasi omapead
avamerel lendamas. Ühel päeval olles saavutanud läbimurde lendamisel
kutsuti Jonathan koju jõudes aga häbiposti vastutustundetuse eest ja sealt
edaspidi lendas jonathan neist kaugemal ja üksi, kuni ühel pärastlõunal viis
saatus tema juurde kaks imepärast kalakulli kelle kaaslennul oli võrratu
kooskõla ja Jonathan oli lõpuks leidnud endale kaaslased kellega ületada
iseenda ootusi ja tõusta kõrgtaeva sametmusta tühjusesse.
Mulle väga meeldis selle raamatu metafoor milleks oli minu jaoks Jonathani lend, mis tähendas,
et elus tuleb alati otsida ja seada endale kõrgemaid sihte ning mitte alla anda ka siis, kui kõige
lähedasemad sind hukka mõistavad, sest alati leidub lõpuks keegi kes sind mõistab.