„unustuse ajajärkku“. Selle aja piiride määramisel puudub üksmeel, kuid üldiselt loetakse 5.-15. sajandit keskajaks. Keskaeg valmistas ette uute rahvaste ja kultuuride sündi ning nüüdisaja peamiste religioonide – kristluse, budismi, islami levikut. Peeti ristisõdu, ehitati kirikuid ja rajati ülikoole. Suuresti kehastas selle ajastu vaimsust ristiusk ehk kristlus, see andis inimesele uue märgisüsteemi iseenda mõistmiseks ja maailma tõlgendamiseks. Teisalt avanes ka kaksikusk: kristlik usutunnistus segunes rahvausundiga, religioosne vagadus rõõmsa ellusuhtumisega. Just sellisel pinnasel keskaja kirjandus võrsus ja arenes. Uued žanrid ja vormid tekkisid proosas, lüürikas, lüroeepikas ning teatri arenedes ka draamas. Osa keskaegseid kirjandusžanreid oli ka otseselt kiriklikku päritolu. Keskaegset kirjandust ei iseloomusta sugugi ainult sünkjad toonid, vaid seal oli ka elulusti. Üldiselt eristatakse keskaja kirjanduse arengus kahte järku
funksioonid. Kristluse jaoks Jeesus oli messias (sallitu). Uus-Testament algselt kirjutatud heebrea keeles. Johannese evangeelium kogumik, mis koosneb erinevatesse zanritesse kuuluvatest kirjutistest. Põhiprintsiibid, mis kombeks, nim tohmadeks. See, mille poole ajalugu liigub, nim eskatoniks. LÄÄNEMERESOOMLASTE RAHVAUSUND Läänemeresoomlased on soomlased, eestlased, liivlased, vepslased, vadjalased, isurid ja karjalased. Külakristlus see, kuidas tõlgendati kirikus nähtut. Kaksikusk rahvapärane õigeusk. Mythologia Uralica- raamat, mis tuleb välja kunagi. Homo sapiens-uskuv inimene. Eesti hõimudest võib kõneleda alles 1. aastatuhandest alates. Samaan oma hõimu väljapaitev rituaalispets, kes tunneb oma usundit, kultuur põhineb animismil ehk hingedeusul ja arusaamal sellest, et inimesel on mitu hinge. Maailmaloomise lood kajastuvad müütilistes muistendites ja rahvalauludes. Pärast ristiusustamist 13. saj säilivad preanimalistlikud ja
annaabi.ee 
