Hubridisatsioon ja heteroploidsus kui bioloogilise mitmekesisuse allikad huufe moodustavatel seentel
oleme harjunud seksiks pidama. Kui hüüfide tuumadel on erinev nn
paarumisfaktor, siis moodustatakse nende vahele torujas kanal, mille
kaudu kumbki hüüf saab teiselt tuuma, mida siis kogu hüüfi pikkuses
paljundatakse. Võiks öelda, et kandseente haploidsete hüüfide
anastomoseerumisel on toimunud tuumade „ristsiire“. Sissetunginud
tuum migreerub kiiresti rakust rakku, ise mitootiliselt jagunedes. Selle
tulemusel muutub monokarüootne mütseel dikarüootseks,
kaksiktuumseks. Migratsiooniteed markeerivad hüüfirakkude
vahekohale tekkivad pandlad (fenotüübi muutus!?). Nüüd võib ehk
hakata geeniekspressioon toimuma sarnaselt diploididele, s.t. meile,
inimestele. Tähelepanuväärne erinevus võrreldes näiteks inimese
genoomiga on asjaolu, et vanematelt saadud geneetilist materjali
hoitakse eri tuumades. Seentele on iseloomulik suletud mitoos:
tuumamembraan säilib tuuma jagunemisel, tuuma jagunemine
meenutab tihti amitoosi (Kullman, 2004).
annaabi.ee 
