Popi ja Huhuu kui lugu inimestest, kes ei oska oma elu juhtida
ta ei osanud midagi oodata.
Ka Huhuu oli ehmunud ning ei osanud esimese hooga midagi peale hakata. Ta oli nagu metsast linna
toodud loom, kes ei teadnud, mida edasi teha. Kõik oli tema jaoks uus ja huvitav. Ta võttis oma vabadust
nii suure entusiasmiga, et võttis endale õiguse olla uus peremees. Kõik kohad olid segi pööratud. Pärdik
üritas imiteerida Isandat toppides selga tema riideid, neist tüdinedes aga kakkus ta riided ribadeks. Temast
sai ka alkoholisõltlane, leides üles viinalähkri ning saades kord alkoholi mõju tunda. Ahvi polnud ju keegi
keelamas, ütlemas, mis on õige ja mis vale, seega ta tegi kõike, mida hing ihaldas, milles väljendus ka tema
rumalus. Ka näiteks tänapäeva noored, kes ei taha endast targemaid inimesi kuulata, kipuvad tegema asju,
mis esimesena pähe kargavad, tagajärgedele mõtlemata, kuid tagajärjed võivad teine kord olla ka üpriski
ebameeldivad