M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
280
Packard! Ma ei unusta sind iial, ükskõik kui kaua ma elan!» ütles maaslamaja nagu
nuuksudes.
Packard ei pannud seda tähelegi, vaid riputas laterna naela otsa ja hakkas tulema
sinnapoole, kus ma pimedas olin. Ta andis Billile märku, et see ka tuleks. Taganesin nii
ruttu kui sain mõne sammu, kuid laev õõtsus nii, et ma kuigi ruttu edasi ei saanud. Et
teised mulle otsa ei jookseks, ronisin vastasolevasse kajutisse peitu. Mees tuli pimedas
kobades järele; kui Packard jõudis kajutini, ütles ta:
«Tule siia sisse.»
Ja tuli ise sisse, Bill tema järele. Aga enne kui nad sisse said, olin ma ülal kois
kägaras ja kahetsesin, et üldse olin laevale tulnud. Mehed jäid seisma, käed koi serval,
ja rääkisid. Ma ei näinud neid, aga tundsin viinahaisust, kus nad olid. Olin rõõmus, et
mina viina ei joo; kuid sel polnud siiski suurt tähtsust -- enamasti oli mul hing kinni, nii
et nad ikkagj poleks viinahaisu tundnud. Mul oli kange hirm. Ega keegi poleks võinud