Luulekava "Armurüppes"
kui kaunis sinu kinnisilmi näha,
suu vaikib abitult: mis võin ma teha?
Ah, kuumi mõtteid näen sind mõtlevat!
( 6, lk. 73)
N: Õnn ei tule, nagu oodand ma ja lootnud, üle öö:
ta on aastate hool ja valude töö.
Kuid mu õnn, minu ainus, kuis hoian ma sind.
( 1, 5; lk. 14)
M: Kuis sülelusis teadlikuks sai keha:
see saatus on, mis viinud ühte meid.
Nüüd enam pole väljapääsu teid -
Siis kainestust tõi karmilt jahe eha.
( 1, lk. 47)
M: Päevadest nii lennulistest kahju õhtul sel
Kuldkrookus täna peenral naeratas ju -
Päev oli täis neid armsaid väikseid asju
ja elusüle tulvil andidest.
( 2, 3; lk. 72)
N: Ei lahkuks veel, kui oleks meie teha:
ma sinu naine olen, sinu neid.
Muust võõrutanud meid teineteise leid:
muud nüüd ei tahagi kui üksteist näha.
( 2, lk
annaabi.ee 
