Kõneanalüüs Kersti Kaljulaid
Tuld antakse küll edasi, aga enam ei sihita
seda konkreetsete maailmavaadete ega erakondade pihta, vaid poliitikamaastikule
üldiselt. Kaljulaid ei vali siin poolt vaid viibutab emalikult laste poole näpuga, otsekui
kurjustavalt sõnades, et lõpetage kaklemine. Ta toob välja postulaadi, et võime ka
ise märkamatult demokraatiat hävitama hakata. Ta kutsub üles ärakuulamisele ning
viisakamale poliitikale. Selleks kasutatakse oskuslikult poliitikas kuulsust kogunud
mõistet „kaikamehed,“ öeldes, et ärme ole sellised - ka verbaalselt.
Järgmistes lõikudes võtab Kaljulaid tugevama hoiaku ning väidab, et
rahvusluse ja rahvusvahelistesse kogukondadesse kuulumisel ei ole mingit vastuolu.
Siinkohal kasutab ta üsnagi jõulist retoorikat, öeldes otse välja, et sellist vastuolu ei
ole. Ta nimetab sellist vaadet naeruväärseks ning läheb veelgi kaugemale,
kasutades ütlusi, nagu: ropendav, hästi läbi nähtav ning toob isegi allusiooni -
annaabi.ee 
