Üllatuspidu
me hüüdsime talle valjusti: “Üllatus!“. Karlos pani muusika käima ja me
laulsime talle sünnipäevalaulu. Marina oli nii üllatunud, et puhkes suurest
rõõmust lausa nutma. Me andsime talle kingitused üle ja hakkasime sööma.
Mina, Helena ja Susanna olime küpsetanud suure tordi. Tort maitses kõigile ja
me hakkasime lõbusaid mänge mängima.
Keskööl, kui me kõik tantsisime, oli järsku kuulda valju karjatust, Marina
kukkus nii, et tal läks jalg tagurpidi. Me kõik kahtlustasime luumurdu ja ma
otsustasin kiirabisse helistada. Kiirabist jagati meile juhised, mida Marinaga
teha ja nad lubasid veerand tunniga kohal olla. Minutid venisid nagu tunnid, aga
lõpuks kiirabi siiski jõudis. Nad tormasid kanderaamiga sisse ja Marina tõsteti
sellele. Kuna kõigil oli peotuju läinud ja kell oli juba üks, otsustasime, et lähme
magama.
Hommikul ärgates helistasin esimese asjana Marinale, et küsida tema seisundi
kohta, selgus et ta pidi veel vähemalt ühe päeva haiglas olema
annaabi.ee 
