Jah, magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui poola aksendiga matemaatika õpetajast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks Grzegorzi ühtesi ja kahtesi, poolaaksenti, või seda, kuidas Mizera ütleb: „see on põhikool“, või lihtsalt, „lihtne“, kui ennast igaveseks vabastada abiõpetajaga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning ohkaks elu vaevus, kui kartus Mizera tunnis tahvli ette minemise ees - sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi, - ei rabaks tahet,
käima. Aarne uueks ja ainukeseks asjaks, mida ta viitsis teha oli Maia aitamine. Maia oli juba mitu korda varem proovinud enda elu lõpetada. Maia oli väga hea joonistaja, aga ta oli väga enesekriitiline enda suhtes. Ta koguaeg arvas, et ta joonistused ei kõlba kuhugi ja ta pole Aarne jaoks piisavalt hea. Tänu sellele, et Aarne hakkas Maiaga õhtuti väljas käima, ei viitsinud poiss enam üldse õppida. Ta sai koolis vaid kahtesi. Ta suhted klassijuhataga ja tädiga halvenesid. Tädi Ida oli umbes kuuekümne aastana vanaproua, kes oli vanakooli naine ning tal pidi kõik asjad korra järgi käima. Tema arusaam armastusse oli, et kui ühe korra naise võtad, siis temaga pead abielluma ja lapsed saama. Seepärast Idale ei meeldinudki et Aarnde tüdrukuga musitas ja kokku sai. Lõpuks läksid tädi ja poisi suhted nii halvaks, et tädi ei andnud talle enam süüa ja jutu lõpuks viskas tädi ta kodust välja.
annaabi.ee 
