Kirjand A.Kivika 'Nimed marmotahvlil' põhjal
Poisi vend Ants oli
kommunist. Ta oli kindel, et Eesti seda lahingut ei võida ja olles kaotajate poolel kaotaks ta
kõik. Vend tegi seda armastusest Hennu ja vanemate vastu, sest ta uskus, et vaestele jääb
maad, kui punased võidavad. Ma ei oska küll ennast kindlalt sellesse olukorda panna, sest ma
ju ei tea mida tähendab olema sõjas oma venna ja pere vastu. Ma usun, et ma oleks sama
poole valinud nagu seda tegi Henn, sest ma kindlasti hiljem kahetseksin seda, kui võitleksin
võõra riigi eest. Mu vanemad peaksid mind siis lihtsalt mõistma, et miks ma selle valiku tegin
ja eelkõige neile selgeks tegema oma seisukoha ja vastuolu.
Koolipoisil aga polnud plaanis ültse sõtta astuda, aga asjaolude kokkulangemisel sattus ta
lahinguväljale. Nimelt teel Tartust Viljandisse kohtas ta ohvitseri, kes veenis poissi
rahvuslasena võitlema Eesti rindel. Ahase isa Jüril oli sellega raske leppida. Ta saatis poisi