25 kuni 0.4 mm. Oluliseks elemendiks on ekraani ja elektronprozektori vahel paiknev pilumask, mis võimaldab elektronkiirtel sattuda ainult tema värvile vastavale luminofoori triibule. Tüürides üheaegselt kolme värvi kiire intensiivsust saadakse helenduva punktina nende värvide kombinatsioon, mis vastab edastatava punkti värvile 3.3 Ostsilloskoobi blokk skeem Kaasaegsed ostsilloskoobid on kujundatud reeglina kahekanalilistena nii, et nad võimaldavad jälgida üheaegselt kaht elektrilist signaali. Vanemates ostsilloskoopides kasutati kahekiirelisi elektronkiire torusid, uuemates, aga ühe elektronkiirelist toru kujutise komuteerimisega elektronlüliti abil. Mõlemas kanalis on sisendi lülitid, millel on kolm asendid. Asendis DC on sisendi ja sisendi võimendi vahel otsene ühendus. Kõik mis sisendisse tuleb läheb sisendi võimendisse. Seega pääseb läbi nii signaali alaliskomponent kui ka vahelduvkomponent
asendiandureid, millised annavad diskreetseid signaale, milliste hulk sõltub läbitud teest. Eelpoolkirjeldatud fotoelektrilist andurit saab kasutada ka fotoelektrilise impulss- asendiandurina mootori või töömasina võlli pöördenurga mõõtmiseks, kui loendada modulatsiooniketta pöördumisel tekkivate impulsside arvu. Omaette probleemiks selliste impulssasendiandurite korral on liikumissuuna määramine. Selleks tehakse impulssandurid kahekanalilistena (joonis 3.29.a), nii et need annavad teineteise suhtes ¼ perioodi võrra nihutatud impulsse. Kahe impulsijada võrdlemisel määrab vastav loogikalülitus liikumissuuna (joonis 3.29.b). Joonis 3.29 Impulssasendianduril lisandub veel kolmas kanal, millelt saadakse modulatsiooniketta iga pöörde kohta üks indeksiimpulss. Seda impulssi kasutatakse anduri kalibreerimiseks lähteasendi suhtes. Fotoelektriline koodasendiandur (joonis 3
annaabi.ee 
