"Läänerindel muutuseta" referaat
välikohvikus istusid, oli nüüd saanud väljapääsmatus olukorras vaevlevate noormeeste
kamp. Sellesse keerisesse sattununa polnud kellelgi lihtsat väljapääsu. Nad olid kurnatud ja
tülpinud ning ainus, mis neid tegutsemas hoidis, oli tahe elada. Nad teadsid, et nende
võiduvõimalused on kehvad, sest vastaste varustus ja tehnika olid ilmselgelt on paremad.
Ülekoormatud suurtükitorud tulistasid nii suure hajuvusega, et sageli sadas mürske oma
kaevikutessegi (Remarque 1983: 63).
Siiski ei karda keegi ka surma, sest surm valitseb rindel igal pool ja sellega oldi juba
harjunud, kuid vaatamata sellele vajutas järjekordse langenud kamraadi surm südamele
pitseri, mis jäi sinna alatiseks. Noorukid harjusid nii surma kui haavatutega, kuid ei
mõistnud, kuidas selline koledus võimalik on. ,,Lausa arusaamatuks jääb, et nõnda
katkirebitud kehade kohal on veel inimnäod, milles elu oma igapäevast kulgu jätkab. [---]
annaabi.ee 
