M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
»
«Ja tunneb kah! Olen rõõmus, et näen teda, vaene emata poiss!» Ja see hellus ning tähelepanu,
millega tädi Polly Hucki üle puistas, tegid viimase veel kohmetumaks, kui ta oli enne.
Äkki hüüdis pastor nii valju häälega kui suutis:
««Võta nüüd issandat, vägevat kuningat, küta» -- laulgem! Ja laulgem kogu südamega!»
Ja nad laulsid. Vana kiituslaul paisus ning tõusis võidutseva hooga, ja sellal, kui see pani
kõikuma sarikad, vaatas mereröövel Tom Sawyer kadetsevat noorust enda ümber ja tunnistas
oma südames,-et see oli kõige uhkem hetk tema elus.
Kui «ninapidi veetud» kogudus kirikust välja vooris, ütlesid inimesed, et nad on peaaegu
valmis laskma end jälle narriks teha, et kuulda veel kord rahvast niiviisi seda vana kiituslaulu
laulmas.
Tom sai sel päeval rohkem mükse ja suudlusi (vastavalt tädi Polly vahelduvale tujule) kui
varem terve aasta jooksul; ja ta teadis vaevalt, kummad neist väljendasid rohkem tänutunnet