"Puhtsüdamlik ülestunnistus" - luule
..
Tasub ära, sest ülimaks auhinnaks mul Te valge käsi,
Siis kui Te istute ja koote,
Nii õrnalt kummardudes vahel,
Et lasta oma kiharad valla,
Sest hetkest pole võimu mingil pahel.
Kord hetkeks hellalt vaatan Teid ja lasen silmad alla.
Kas rääkida Teile minu kurbusest,
Sellest, kui Te jalutate õhtuti üksi.
Siis minu kadetsevast nukrusest,
Saab suurim raskeim ahastus, mil pole uksi,
Et lasta sellel minna sootuks,
Kuid selleks pole mingit lootust.
Ehk soovite kaugustesse rännata, et mitte näidata neid pisaraid,
Ja jätta kõik me targad kõnelused selja taha,
Kuid teadke, et Te kauneid kiharaid,
Ma iial, eluteel, oma mõistuses, ei jäta maha.
Vahest klaverimäng ühel õhtul ?..
Elizabeth!
annaabi.ee 
