Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena
otsitavat või maksis selle eest hingehinda: müüs oma iseteadvuse, enesetunde,
tunnistas end alaväärtuslikuks ja lasikis end ümber valada, andis oma värske
vere võõrale rahvusele kosutamiseks. Vere kaudu on küll linna eestistatud, kuid
eestlus ei saanud sest midagi. Linn on olnud kogu aja suureks võõraks koldeks,
kuhu on loobitud võõrasse tulle ka rohkesti eesti halgusid, mis on põlenud
ühiseks balti-saksluse segapuutuhaks, kadakluse nõega segatud. Vaid mõni üksik
eesti süsi on jäänud hõõguma selle tuha all, ja seegi on löönud hõõguma
enamasti võõrastest tuultest.
Nüüd, omas riigis, on meie riiklik sotsiaalne struktuur üldiselt umbes sama, mis
teisteski, — peale puuduva maa-aadli. Meie nõrkus ei seisne aga mitte seisusliku
aadli puudumises, vaid selles, et meil riiklik struktuur ei vasta rahvuslikule.
Sellest meie riikliku ja eriti vaimse elu ebastabiilsus. Aadli ülesanded on jäänud
annaabi.ee 
