“Mis on Eesti?”
hakkasid teadvustama ennast eestlastena. 1918. aastal oli välja
kuulutatud tähtsaim riiki rajav dokument iseseisvusmanifest. See oli
mõeldud kõikidele Eesti rahvastele ning ütles, et «kõik Eesti vabariigi
kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad
ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees» ning «vabariigi piirides
elavatele rahvuslikele vähemustele... kindlustatakse nende
rahvuskultuurilised autonoomia õigused».
Pärast oli jälle tegemist kaartitega. Need näitasid kohalikke rahvaid umbes
aastal 1000 ja edaspidi, Eesti maakondi ja kihelkondi 13. sajandil, allumist
suurriikidele.
Räägiti, et Eesti on pindalast ja rahvaarvust suhteliselt väike, kuid keeleliselt
suur (Johann L. von Parrot (1839) «Paljud muistsed rahvad on rääkinud eesti
või sellega väga lähedast keldi keelt»), samuti, president Lennart Meri sõnul,
«ükski riik, mis avaneb merele, ei saa olla väike.»