Inimesed ei viitsi ise mõtelda
Grupp peab mõtlema, rääkima ja tegutsema ühtemoodi,
silmapaistvaid indiviide siin ei otsita.
Meie elu juhivad dogmad, kinnistunud mõttemustrid, mis on kokku pandud kunagi
kuuldud infokildudest. Me teame, et kõik, mis toimub meist väljaspool, oleks justkui meie
heaolu nimel loodud, ent kas see ikka on nii? Kas pole see mitte veel üks vahend teadmatuse
arvelt teenida? Me teame, et arstid on head samariitlased, et poliitikud juhivad meid teel
õnnele, et politsei ei lase kaabakal meile liiga teha. Ja olgu uudised kui tahes trööstitud ning
tegelikkus kuitahes teistsugune, me lähtume kangekaelse jonnakusega siiski neistsamadest
mõttemallidest, mis kunagi meile sisse jäänud.
Inimesed, kes ei viitsi ise mõelda, elavad poolikult. Nad ei lähe üldjuhul valima.
Hiljem aga siiski kiruvad valitsevat erakonda. Ometi ei võta nad midagi ette, et olukorda
parandada. Lihtsam on ju istuda oma künka otsas ning lasta teistel enda eest otsustada.