Karistusviise vanakreeka müütides 2
lõplikult allilma ning tagatipuks pidi ta seal tohutut marmorkivi mäest üles veeretama, mis
ikka ja jälle alla veereb.
Jumalatele oli vanakreekas omistatud palju inimlikke ja ebatäiuslikke omadusi, seega
on võimalik, et Sisyphose puhul ei sallinud Zeus lihtsalt mõtet, et keegi surelik võiks ta üle
kavaldada. Siiski saadab isegi see signaali, et inimesed peaksid olema ettevaatlikud selle
suhtes, mille vastu nad ei saa, olgu nende vastaseks surm või jumalad.
Lihtsalt jumalakartlikkusest aga ei piisanud olemaks hea inimene- vanad kreeklased ei
sallinud truudusetust, uudishimulikkust, edevust või süütu inimese tapmist. Kuna oma
lugudes kirjeldasid nad inimest läbi tema tegude, mille järgi sai otsustada tegelase positiivsuse
või negatiivsuse üle, tuli omistada just need küljed tegelastele, kes said hiljem rängalt
karistada, mis oli omakorda õpetuseks rahvale.
Kõige tuntum näide edevuse hukatuslikkusest on muidugi lugu Narkissosest,
annaabi.ee 
