Banaanipuu Kord elanud kolm ahvi, kes kangesti tahtnud leida suurt banaanipuud. Nimed olid neil Jukko, Pekka ning Lukka. Hakkaski pihta jaht suure banaanipuu pärast. Jukko, esimene ahv, proovis leida puud ronides kõige kõrgemasse Kuressaare tippu ehk lossitorni. Kui läbi raske töö ja vaeva kohale jõudnud, vaatas mis ta vaatas puud aga näha polnud. Jukko oli nõutu ja ei osanud midagi teha. Seadis sammud tagasi teiste juurde, et saata teele teine ahv. Järg jõudis Pekka kätte. Tema mõte oli uurida infot otsitava banaanipuu kohta teada tuntud internetist. Leidiski lõpuks Google Mapsi, kus oli kirjeldatud täpset puu asukohta ja järgmine hetk oli juba ahv teel, seljakott seljas. Ilma suurema vaevata leidis ta puu üles ja asus kohe banaane sööma, tegi veel teiste kadedaks ajamiseks oma Iphone-ga pilti suurest ja imelisest banaanipuust.
Tagantjärgi ma sain teada, et töökoha sai üks tüdruk, kes oli 16, aga ta ei olnud mustlane. Kas Vesna suhtes olid rikutud mingisuguseid inimõigusi? Millist inimõigust oli rikkunud poejuhataja? Poejuhataja eristas Vesnat tema päritolu tõttu. Seega rikkus ta inimõiguseid. Olenemata sellest, et Vesna oli mustlane, oleks pidanud ta saama võrdsed tingimused konkurentsis (mida ilmselt polnudki, kui tööle võeti esialgsetest tingimustest erinev inimene) JUHTUM 2. 43-aastane mees Jukko jutustab: ,,Tol õhtul oli kõik nagu unes. Kella 20.00 paiku tungis politsei mu korterisse ja sõna lausumata panid mu käed rauda. Ma palusin tungivalt, et nad mulle seletaksid, milles ma olin süüdi. Selle peale karjus üks nendest: ,,Sa veel küsid, värdjas?" ja lõi mu pead vastu seina. Mind toimetati politsei osakonda ja pandi trellide taha. Mõne aja pärast ma märkasin, et olin üleni veres: mu pea oli lõhki... Ma palusin end arsti juurde viia, kuid tulemuseta
annaabi.ee 
