Näiteks on olemas madalsagedustransistorid ja kõrgsagedustransistorid, võimsustransid jne. Bipolaartranse juhitakse VOOLUGA, väljatranse aga PINGEGA. Siit tuleb suur erinevus kasutamise seisukohast - nõrka (vähe koormust kannatav allikas, mitte väikese pingega!), ntx. manetofoni või grammofoni helipea signaali on sellise transiga paha võimendada sest ta koormab signaaliallika ära. Väljatransistori puhul seda ohtu ei ole. Bipolaartransil on tavaliselt 3 otsa: - baas ehk juhtelektrood, - emmitter, - kollektor. On ka eritransistore, milledel mõni jalg puudub (ma mõtlen ikka terveid eksemlare ;) või on mõni mitmekordselt. Ntx. nn ühesiirdetransid, milledel on 2 baasi ja kollektor puudub. Väljatranside ja bipolaartranside head omadused on kokku võetud nn IGBT (injected gate bipolar transistor) transides. Nad on juhitavad kui väljatransid (hea: suur sisendtakistus), koormuse poolelt aga käituvad kui bipolaartransid. Rakendatakse ntx
Pooljuhtventiil on selgelt ühesunalise juhtivusega. Pooljuhttrioodid e. transistor-Transistor on kahe pn- siirdega kristall. Sõltuvalt juhtivustüübist on kas p-n-p tüüpi või n-p-n tüüpi transistorid. Transistori keskmist osa nim baasiks, äärmisi osasid vastavalt emiteriks ja kollektoniks. Türistorid-Türistoriks nim tüüritavat pooljuhtventiili, kus nelja vaheldumisi oleva p ja n piirkonna vahel asub lolm pn-siiret. Türistoril on kolm elektroodi: -anood A -katood K -juhtelektrood JE Elektrolüüs, Faraday seadused-Ained milles elektrivool põhjustab keemilisi muutusi, nim teist liiki juhtideks ehk elektrolüütideks. Nende hulka kuuluvad soolade, hapete või leeliste vesilahused või lahused mõne teise vedelikuga. Voolkandjateks on elektrolüüdis ioonid, milleks lahuses lagunevad lahustava aine molekulid. Vedelikest suurima -ga on vesi (=81) Kui asetada elektrolüüti tahkest juhist plaadid (elektroodid) ja rakendada neile pinge hakkavad
annaabi.ee 
