Tänu kellele pole meil kodusõda
Pronksiöö oli sokk, kuulutas meedia pärast palavaid sündmusi. Tegelikult
ju oligi. Paljastati Eesti riigi vaenlased. "Pronksöö pani rahva koonduma
ja puhastas õhku. Me saime taas teada vahepeal juba peaaegu ununenud
tõsiasja, et "nad" on jätkuvalt olemas. Eesti riiki ja rahvast vihates elavad
nad siinsamas, meie kõrval."1
Kuid kas paljastati ikka õiged vaenlased?
Arvan, et Eesti vaenlasteks on kapseldumine, rumalus, rahvusliku lõhe
säilitamine ja süvendamine, kõva käega jonniajamine. Kas pole siis
järsku nii, et nood "nemad" on hoopiski "meie", s.o ühiskondlikult
domineeriva enamuse emotsioonidel klaverit mängivad otsustajad?
Pronksiöödel ja pärast neid paljastus Eesti riigi reaalsus. "Ootamatult" sai
väga selgeks, et Eestis elavad erinevad rahvused ja erinevad inimesed,
kellega on vaja, kuid ei soovita suhelda ega suhestuda. Ja sai ka selgeks,
et Eesti üks suuri vaenlasi on konservatiivne ksenofoobne mõtteviis, nagu
annaabi.ee 
