M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
kaua. Jim arvas, et kuu võis nad munenud olla; noh, see näis mõistlik, nii ei öelnud ma
midagi selle vastu, sest ma olen näinud, et konn muneb niisama palju, -- nii oli muidugi seegi
võimalik. Jälgisime ka langevaid tähti ja vaatasime, kuidas nad alla sadasid. Jim arvas, et
need olid mädamunad ja visati pesast välja.
Paar korda öö jooksul nägime aurikut pimedas mööda libisevat; aeg-ajalt mõni neist
jjaiskas terve sädemete-vihu oma korstnatest; sädemeid sadas kui vihma alla jõkke, see
oli hirmsasti ilus. Siis läks aurik mõne käänaku taha, ta tuled kustusid, ta ähkimine kadus ja
jõgi jäi jälle vaikseks. Viimaks, kui aurik oli juba ammu läinud, jõudsid ta lairied
meienf ja õõtsutasid parve pisut! Pärast seda ei kuuldud mine tea kui kaua mitte
midagi, ehk olgu võib-olla konnade krooksumist või midagi sihukest. Pärast keskööd