astumata küll mungaseisusesse. Arvatavasti ei mõjunud range askees tema niigi nõrgale tervisele kõige paremini. Pascal kogus jansenistina kuulsust oma kirjatööga "Kirjad provintsiaalile" 1656–1657, avaldati Louis de Montalte'i valenime all, milles kaitses Sorbonne'i jesuiitide rünnakute vastu ketserluse eest Sorbonne'ist minemakihutatud juhtivat jansenisti Antoine Arnauld'd. Seda teost peetakse jesuiitidevastase ühiskondliku liikumise käivitajaks. Port-Royali kloostri päästis jesuiitide repressioonidest mõneks ajaks nõndanimetatud püha astla ime, mis sündis Pascali õe Gilberte'i tütre Marguerite'iga. Tütarlapse silmanurgas juba kolm aastat paisunud ohtlik mädauuris olevat paranenud pärast haava puudutamist metallastlaga, mida peeti Jeesuse okaskroonist pärinevaks. Ime kohta käis tunnistusi andmas ka Blaise Pascal, kes nägi sündmuses jumalikku sekkumist ja sai sest usulist indu.
pühenduda Jumalale, õmbles selle oma voodiriiete voodri vahele ega lahkunud sellest enam kunagi. Pärgamenditükk avastati pärast Pascali surma. 1.3. Pascali elu lõpuosa 1655. aastast kuni surmani elas Pascal askeetlikult jansenistide keskuses Port Royali nunnakloostris, astumata küll mungaseisusesse. Arvatavasti ei mõjunud range askees tema niigi nõrgale tervisele kõige paremini. Pascal kogus jansenistina kuulsust oma kirjatööga "Kirjad provintsiaalile." Seda teost peetakse jesuiitidevastase ühiskondliku liikumise käivitajaks. Pärast tsükloidi ja lõpmata väikeste suuruste intensiivset uurimist jäi Pascal 1659. aastal haigeks. Haigenagi ei olnud ta nõus äärmisest askeesist loobuma ja kandis enese karistamiseks ogalist vööd. Pascali õde Jacqueline'i sunniti alla kirjutama jansenismi hukkamõistvale formularile, mispeale ta kaks kuud hiljem (4. oktoobril 1661) moraalsetes piinades suri. Õe surm oli haigusest nõrgale Pascalile suureks löögiks
annaabi.ee 
