Jäälind
pesitsemine Eestis on viimastel kümnenditel peaaegu lakanud, mesilasenäpp kui harukordne
eksikülaline ja jäälind. Kuigi aeg-ajalt märgatavalt kõikuva arvukusega, on jäälind meie
haudelindude hulgas püsinud juba vähemalt kolmveerand sajandit.
Küllap elutses jäälind siinmail muistsetelgi aegadel, ent keskaegsed kroonikud ei ole nii
väikest olendit nimetamisväärseks pidanud. Alles Heinrich Göseken (1660) on ta eesti keelt
käsitlevas Anführung´is kirja pannud (jehlind; loe: jä:lind). Selle najal võime väita, et kui
maarahvalt oli kuuldud linnunimetus, pidi siin elama ka selle omanik ise.
Kuigi jäälinnu välimus on oma sulesillerdusega silmatorkav, on tema eluviis üsnagi varjatud ja
värvus tegelikult varjevärvuse laadi. Ka ei viibinud inimesed varematel aegadel ilmselt kuigi
tihti, asja ees, teist taga, tema elupaikades. Peale selle on jäälind üsna inimpelglik ja käitub
eriti pesitsusajal pisut peiduliselt.
annaabi.ee 
