Võitlemist selle muusikastiili vastu hakkasid korraldama mitmed naiskorporatsioonid ja isegi Henry Ford - suurkuju autode maailmas ei pooldanud jazzi. Ta üritas selle levimist takistada rahvatantsu ja klassikalise muusika uuesti populaarseks muutmisega, kuid see tal ei õnnestunud. Kirikus nimetati jazzi "saatana muusikaks". Esimeseks suureks jazzikeskuseks sai New Orleans. Klubides olid töötajateks ja jazz- muusikamängijateks vaid valged inimesed. Jazzklubid muutusid väga populaarseteks meremeeste seas. Nende turvalisuse pärast lasi merevägi sulgeda kõik jazzklubid. New Orlenasis andsid valged inimesed välja esimese plaadi "Livery Stable Blues", millega hakkas jazz-muusika ka rohkem levima. 1910. aastatel ja 1920. aastate alguses jõudis jazz Chicagosse, millest sai uus jazzikeskus. Tänavatel oli sadade kaupa klubisid, mida pidasid gangsterid. Tuntumad neist olid Billy Marone ja Al Capone. Kuulsaks jazzilauljaks sai Bessie Smith, kelle
enam kindlat taktimõõtu jne. Kuulsaim dzässmuusik 1950ndatest aastatest oli Ornette Coleman. Dzässi suhtuti 20. sajandi algul väga halvasti, kuna ta erines teistest muusikaliikidest- dzässi hakati kutsuma saatana muusikaks. Dsässi vastu hakkasid paljud võitlema, isegi Henry Ford. Ford üritas selle levimist takistada rahvatantsu ja klassikalise muusika taas populaarseks mutmisega, kuid see ebaõnnestus. Esimeseks suuremaks dsassikeskuseks sai New Orleans. Jazzklubid muutusid väga populaarseteks meremeeste seas- turvalisuse pärast lasi merevägi sulgeda kõik klubid. Järgmiseks dsässikeskuseks sai Dixieland'i ajal Chicago. Tänavatel oli sadade kaupa klubisid, mida pidasid gangsterid. Tuntumad neist olid Billy Marone ja Al Capone. Chicago jazzielu tippu tõusis Louis Armstrong. Peale Chicagot sai järgmiseks dsässikeskuseks sving'i ajal New York. Dzässmuuskat hakati laskma raadiotes ning plaadifirmad hakkasid plaate välja andma
annaabi.ee 
