Milan Kundera
püüdlusi vabaneda ema mõjuvõimu alt,
leida kohta täiskasvanute maailmas ja
pälvida luuletajana üldsuse tunnustust.
Ent kommunistliku revolutsiooni
tingimusis pääseb lüürilises noormehes
maksvusele egoistlik koletis, kelle teod
otsustavad nii mõnegi inimsaatuse.
Pealkirjaks olev kõlav
lause kirjutati 1968.
aasta Pariisi tööliste ja
üliõpilaste rahutuste
ajal Sorbonne’i seinale.
Kui Puškinil oli ämm,
Lermontovil vanaema
ja Jesseninil õde, siis
Jaromilil oli ema: poega
jumaldav naine, kellele
Kundera näib omistavat
Jaromili isiksuse
rikkumise süü.
Jaromilist saab
kommunistlike
ideaalidega lollpea,
nartsissistlik
memmepoeg ja lõpuks
romantilise
kunstnikumüüdi üle
rafineeritult ja
salakavalalt, luues ka
ise ühe pealtnäha
vormi sobiva tegelase
ja jagades
kaunikõlalisi tsitaate
poeesia olemusest.
Teose parim külg ongi
autori kohati kuiv ja
kohati lopsakas
iroonia teema ja
tegelaste suhtes, mis