temperatuuridel 650-500oC (austeniidi minimaalne säilivus) ja 300-200oC (martensiidi tekkimise algus) Süsinikteraseid karastatakse vees. Vesi jahutab 300-200oC piirkonnas liiga intensiivselt, kuid vee kuumenemine vähendab jahtumiskiirust tunduvalt ainult piirkonnas 600-500 oC. Need on vee kui kasutatavama karastusvedeliku põhilised puudused. Vees karastamine tagab martensiidi tekke ning süsinikteraseid karastatakse kõige sagedamini martensiidile, mis kindlustab maksimaalse kõvaduse. Jahutuskeskkonnaks võivad veel olla NaCl 10%-line vesilahus 18oC ja mineraalõli 18oC. [2] Destilleeritud vesi või vihmavesi, mis ei sisalda sooli, jahutavad kaks korda aeglasemalt kui kraanivesi. Õli jahutusvõime võrreldes veega on 3-4 korda väiksem. Õli kui karastuskeskkonna eeliseks on tema mittetundlikkus temperatuurile õli jahutab ühesuguse intensiivsusega nii temperatuuril 20oC kui ka 150-200oC. Õli puuduseks on tema tuleohtlikkus ja karastusvõime kadumine aja jooksul. [1] 1
terast võib jahutada suhteliselt aeglaselt. Temperatuurivahe 650 400 0C tuleb läbida kiiresti, alla 400 0C jahutuskiirus võib jälle aeglustuda, ja martensiidi tekkimise piirkonnas 200 300 0C on eriti kasulik aeglane jahutus selleks, et olulistele struktuuri sisepingetele ei lisaks veel termilised pinged kiire jahutuse tulemusena. Ideaalne jahutuskõver on toodud joonisel. Kõige sagedamini jahutuskeskkonnaks kasutatakse vesi, selle jahutusmehanism seisneb järgmises. Esimesel vee ja kuuma (800 900 0C) metalli kontaktil viimase pinna ümber moodustub veeauru kile, mis isoleerib metallpind otsesest kontaktist veega, metall jahtub veeaurus aeglasem, kui vees (piirkond 1). Metallpinda jahtumisel teatud piirini aurukile (aurusärk) katkestub ja algab otsene kontakt vee ja metallpinda vahel, vesi keeb ja intensiivselt jahutab metalli (piirkond 2). Kui metallpinda temperatuur langeb alla 100 0C
annaabi.ee 
