Eesti talurahva eluolu XIX sajandil
Sageli
tuli leivaviljadele lisada agaraid, eriti vaesel ajal isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku.
Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna
"Austa leiba, leib on vanemad kui meie". Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peab
astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest libisema, pidi ta sellele ülesvõtmisel suud andma.
Leivakõrvasena tarvitati soolasilku ja poolvedelat jahusupi ehk körti. Kaua aega ei tuntud
eesti rahvast kartulit, selle asemel tarvitati naerist. Tangu- või jahuputru keetis perenaine
perele tavaliselt kolmapäeviti. Mõnel pool tunti neid päevi pudrupäevadena. Vahel keedeti ka
suppi.
Liha söödi talus harva, enamasti sügisel, kui tapeti loomi, või siis suuremate pühade ajal. Liha
anti jaopärast ning seda jagas enamasti peremees. Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima,
rõõska piima tarvitati harva
annaabi.ee 
