Eesti köök
eesmärgil ning söögiks tapeti vaid vanad lehmad. Sama lugu lammastega kasvatati villa saamise
eesmärgil ja söödi vaid viimases hädas. Toiduvalmistusviisidest olid vanasti põhilised pajas keetmine
ja hautamine; praadimine ja ahjus valmistamine lisandusid hiljem.
Toome nüüd võrdluse tänapäevaga praktiliselt kõik on muutunud teraviljadest on vaieldamatu nr 1
nisu, mida saab nii otseselt kui peidetud kujul (ja just rafineeritud jahudena) väga paljudest toodetest.
Naerid, kaalikad ja kapsad pole just populaarsemate aedviljade hulgas, kartul aga on vallutanud
eestlaste toidulaua. Kaunviljad on meie menüüst aga praktiliselt kadunud. Sealiha troonib tõenäoliselt
esikohal jätkuvalt, kuid selle tugevaks konkurendiks on saanud broileriliha. Veisesse ja lambasse
suhtutakse vahel siiani pisut kõhklevamalt (raskem valmistada), samas jäävad need ka hinnaklassilt
kallimate lihade hulka