kohukest, millele lisandus hiljem ka soe saiake. Kui toidupakikesed olid ära jagatud ja kell 8.00 sai, kiirustasid kõik parklasse, kus ootas suur buss juba ees. Sõit kestis umbes tund aega ning kella üheksaks olime juba Estonia teatri juurde jõudnud. Väljusime bussist ning järgnesime õpetajatele, ustest sisse suurde fuajeesse ja panime oma joped ja kotid garderoobi. Meie juurde saabusid kaks giidi, kes pidid meile tutvustama Estonia teatrit ja rääkima selle ajaloost. Jagunesime kaheks grupiks, 8.a klass ja 8.b klass eraldi. 8.b giidiks oli väga kena naisterahvas Lydia Roos. Lydia järel läksime fuajee trepist ülesse Valgesse saali. Valges saalis näitas giid meile skulptuuri “Koit ja Hämarik” ning rääkis, et Valge saal oli olnud algselt teatri restoran. Giidi juhatusel liikusime läbi paljude korruste, koridoride ja ruumide. Lydia rääkis meile käigupealt teatri asutamisest ja selle ajaloost ning saime temaga vestelda ja temalt erinevaid küsimusi küsida
ning osad oksad olid kaduma läinud. Ärkvel oli ka isa, kes oli öösel jäänud tulekollet valvama. Saatsin isa puhkama ning asusin teisi kümmet kogukonna liiget äratama. Paistis, et tulemas on täiesti tavaline päev. Et eelmisest päevast oli alles jäänud veidi marju ja pähkleid, siis otsustasime, et kosutame end veidike enne, kui päeva missioonile - toidu leidmisele - läheme. Pärast seda jagunesime gruppideks. Neli meest läksid metsa küttima ning ülejäänud mehed läksid paadiga järvele, et kala püüda. Osad naised läksid metsa juurikaid, taimi, marju ning pähkleid korjama. Nendega läks kaasa ka minu väike agar õeke. Ülejäänud jäid meie elupaiga juurde kas tööriistu valmistama või loomanahkasid maha lihvima. Minu ema on aga see, kes kõige pisemate eest hoolitseb ning meie elukohas korda hoiab. Ma olen juba pikemat aega tahtnud koos meestega minna metsa
annaabi.ee 
