500-sõnaline romaan
pidanud jälle taksot võtma, kus alati mingi kohutav
vanamees minuga juttu üritab teha. Autos isa hakkas jälle
ühte ja sedasama teksti ajama ,,Greete, vaata, et sa oma
hinded selle nädala jooksul ära parandad ja õigel ajal ära
õpid. Sind ei võeta tulevikus kuskile kooligi sisse, kui sa
nii jätkad. Lähedki klienditeenindajaks kusagile külapoodi.
Meie ei kavatse emaga sind terve elu ülal pidada..."
Rohkem ei viitsinud ma ta moraali kuulata, jaatasin ning
panin klapid pähe.
Ühikasse jõudes oli nagu ikka, väiksed jõmpsikad jooksid
mööda koridore ringi ja karjusid. Pea niigi valutas, need
arsti poolt välja kirjutaud tablakad ei aidanud sugugi, söö
palju tahad. Tuppa minnes hakkas Rebecca ka oma
juttudega pihta, tirides mul käed peaaegu otsast ära
,,Greete, mu armas Greete, tulid ka lõpuks. Istu ruttu, mul
sulle nii palju rääkida, pole sind ju terve nädala näinud!"
Ma olin nii väsinud, vaevu suutsin ta ära kuulata.
annaabi.ee 
